Bible

 

Deuteronoomia 11

Studie

   

1 Armasta seepärast Issandat, oma Jumalat, ja pea alati, mida tuleb pidada, ta määrusi, seadlusi ja käske!

2 Ja teadke nüüd, sest see ei käi teie laste kohta, kes ei ole teadlikud ja kes ei ole näinud Issanda, teie Jumala karistust, tema suurust, tema vägevat kätt ja väljasirutatud käsivart,

3 ega tema tunnustähti ja tegusid, mis ta tegi Egiptuses vaaraole, Egiptuse kuningale, ja kogu ta maale,

4 ega seda, mis ta tegi Egiptuse sõjaväele, selle hobustele ja sõjavankritele, kui ta laskis Kõrkjamere vee voolata nende peale, kui nad teid taga ajasid ja Issand nad hukkas alatiseks,

5 ega seda, mis ta tegi teile kõrbes, kuni teie jõudmiseni siia paika,

6 ega seda, mis ta tegi Daatanile ja Abiramile, Ruubeni poja Eliabi poegadele, kui maa avas oma suu ja neelas kogu Iisraeli keskel nemad ja nende pered ja telgid ja kõik elusolendid, kes järgnesid neile,

7 vaid teie silmad on näinud kõiki Issanda suuri tegusid, mis ta on teinud.

8 Seepärast pidage kõiki käske, mis ma täna teile annan, et te saaksite tugevaiks ja läheksite ning päriksite maa, mida te lähete pärima,

9 ja et te pikendaksite oma päevi sellel maal, mille Issand vandega teie vanemaile on tõotanud anda neile ja nende soole, maa, mis piima ja mett voolab!

10 Sest maa, kuhu sa lähed, et seda pärida, ei ole nagu Egiptusemaa, kust te ära tulite, kus sa külvasid oma seemet ja mida sa jalaga veeratast tallates kastsid nagu juurviljaaeda,

11 vaid see maa, kuhu te lähete, et seda pärida, on mägine ja oruline maa, mis joob vett taeva vihmast,

12 maa, mille eest hoolitseb Issand, su Jumal, millel alaliselt, aasta algusest aasta lõpuni, viibivad Issanda, su Jumala silmad.

13 Ja kui te tõesti kuulate mu käske, mis ma täna teile annan, nõnda et te armastate Issandat, oma Jumalat, ja teenite teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest,

14 siis annan mina teie maale vihma õigel ajal, varajase ja hilise vihma, ja sa koristad kokku oma teravilja, veini ja õli.

15 Ja ma annan sinu väljal rohtu su loomade jaoks; sina ise sööd ja su kõht saab täis.

16 Hoidke, et teie süda ei laseks ennast meelitada ja et te ei kalduks kõrvale ega teeniks teisi jumalaid ega kummardaks neid,

17 muidu süttib Issanda viha põlema teie vastu ja ta suleb taeva, nõnda et vihma ei saja ja maa ei anna saaki, ja te hävite kiiresti sellelt healt maalt, mille Issand teile annab!

18 Ja pange siis need mu sõnad oma südamesse ja hinge, siduge need tähiseks oma käe peale ja need olgu laubanaastuks teie silmade vahel;

19 õpetage neid oma lastele, rääkides neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!

20 Ja kirjuta need oma koja piitjalgade ja väravate peale,

21 et teie ja teie lapsed elaksid sellel maal, mille Issand vandega teie vanemaile on tõotanud anda neile, niikaua kui taevas on maa kohal!

22 Sest kui te tõesti peate kõiki neid käske, mis ma annan teile täitmiseks, et te teete nende järgi, armastate Issandat, oma Jumalat, käite kõigil tema teedel ja hoiate tema poole,

23 siis ajab Issand ära kõik need rahvad teie eest ja te alistate rahvad, kes on teist suuremad ja vägevamad.

24 Iga paik kõrbest, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile. Liibanon jõest, Frati jõest kuni läänepoolse mereni on teie maa-ala.

25 Ükski ei suuda teile vastu panna; kartuse ja hirmu teie ees paneb Issand, teie Jumal, kogu selle maapinna peale, kuhu te astute, nagu ta teile on öelnud.

26 Vaata, ma panen täna teie ette õnnistuse ja needuse:

27 õnnistuse, kui te kuulate Issanda, oma Jumala käske, mis ma täna teile annan,

28 aga needuse, kui te ei kuula Issanda, oma Jumala käske, vaid lahkute teelt, mille ma täna teile määran, ja hakkate käima teiste jumalate järel, keda te ei ole tundnud.

29 Ja kui Issand, su Jumal, sind on viinud sellele maale, mida sa lähed pärima, siis jaga õnnistust Gerisimi mäel ja needust Eebali mäel!

30 Eks ole need teisel pool Jordanit, lääne pool teed päikese loojaku suunas lagendikul elavate kaananlaste maal, Gilgali kohal Moore tammiku juures?

31 Sest te olete ületamas Jordanit, et minna pärima maad, mille Issand, teie Jumal, teile annab. Ja kui te olete selle pärinud ja elate seal,

32 siis pidage hoolsasti kõiki määrusi ja seadlusi, mis ma täna panen teie ette!

   

Komentář

 

Tabernacle

  

In 1 Samuel 1:9, the tabernacle signifies the truth of faith with man. (Arcana Coelestia 2048)

A temple signifies the Lord's spiritual church; in a universal sense, the spiritual kingdom; in the highest sense, the Lord as to His Divine Truth. (Arcana Coelestia 3720)

In 1 Samuel 3:3, when the lamp had not been put out, and Samuel was sleeping in the tabernacle, this signifies that the extinction of truth in worship had not yet been fully accomplished. (Apocalypse Explained 403[18])

In Psalm 65:4, being satisfied with the goodness of the holy place of the temple signifies to be intelligent from divine truth, and to realize heavenly joy therefrom. (Apocalypse Explained 630[11])

In Revelation 21:22, that there is no temple in the New Jerusalem signifies that in that new church, the external worship will not be separate from internal. (Apocalypse Explained 918)

'The Tabernacle,' as in Revelation 13, signifies the church regarding doctrine and worship. 'The tabernacle' has almost the same meaning as 'temple,' that is, in the highest sense, the Lord's divine humanity, and in a relative sense, heaven and the church. But 'tabernacle' as heaven and the church signifies the celestial church, which is in the good of love from the Lord to the Lord, and 'temple,' the spiritual church, which is in the truths of wisdom from the Lord. 'The tabernacle' signifies the celestial kingdom, because the most ancient church, which was celestial, in a state of love to the Lord, performed divine worship in tabernacles. The ancient church, which was a spiritual church, performed divine worship in temples. Tabernacles were made of wood, and temples, stone. 'Wood' signifies good, and 'stone,' truth. Since the most ancient church, a celestial church, because of their love to the Lord, and resulting conjunction with Him, celebrated divine worship in tabernacles, so the Lord commanded Moses to build a tabernacle, which represented everything of heaven and the church. It was so holy, that it was not lawful for anyone to go into it, except Moses, Aaron, and his sons. If any of the people entered, they would die, as in Numbers 17:12-13, 18:1, 22, 23, and 19:14-19. The ark was in its center, which contained the two tables of the Decalogue, and was topped with the mercy seat and the cherubim. Outside of the veil, there were the table for the shew-bread, the altar of incense, and the candlestick with seven lamps. All of these things represented heaven and the church. The Tabernacle is described Exodus 26:7-16 and 36:8-37, and its design was shown to Moses on Mount Sinai, as in Exodus 25:9 and 26:30. Anything seen from heaven is representative of heaven, and so of the church. The feast of tabernacles was instituted in memory of the most holy worship of the Lord in tabernacles by the most ancient people, and of their conjunction with Him by love, as mentioned in Leviticus 23:39-44, Deuteronomy 16:13-14 and Zechariah 14:16-19.

(Odkazy: Apocalypse Revealed 585; Numbers 18:22-23, 19:14-19; Zechariah 14)