Bible

 

Deuteronoomia 1

Studie

1 Need on sõnad, mis Mooses rääkis kogu Iisraelile kõrbes teisel pool Jordanit, lagendikul Suufi kohal, Paarani, Tofeli, Laabani, Haseroti ja Dii-Saahabi vahel -

2 üksteist päevateekonda on Hoorebilt Kaades-Barneani mööda Seiri mäestiku teed.

3 Ja neljakümnendal aastal, üheteistkümnenda kuu esimesel päeval rääkis Mooses Iisraeli lastele kõik, mis Issand teda oli käskinud neile rääkida,

4 pärast seda kui ta oli löönud Siihonit, emorlaste kuningat, kes elas Hesbonis, ja Oogi, Baasani kuningat, kes elas Astarotis Edreis.

5 Teisel pool Jordanit, Moabimaal, alustas Mooses seda Seaduse seletust, öeldes:

6 'Issand, meie Jumal, rääkis meiega Hoorebil, öeldes: Küllalt kaua olete viibinud selle mäe juures.

7 Pöörduge ja minge teele; minge emorlaste mäestikku ja kõigi nende naabrite juurde lagendikul, mäestikus ja madalikul, Lõunamaal ja mererannas, kaananlaste maale ja Liibanoni, kuni suure jõeni, Frati jõeni.

8 Vaata, mina annan selle maa teile ette: minge ja pärige maa, mille Issand on vandega tõotanud anda teie vanemaile, Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile, neile ja nende järglastele pärast neid!

9 Ja mina rääkisin teiega sel ajal, öeldes: 'Ei jaksa mina üksi teid kanda.

10 Issand, teie Jumal, on teinud teid paljuks, ja vaata, teid on tänapäeval nõnda palju nagu taevatähti.

11 Issand, teie vanemate Jumal, tehku teid veel tuhat korda rohkemaks, kui teid on, ja õnnistagu teid nõnda, nagu ta teile on rääkinud!

12 Kuidas ma siis jaksaksin üksinda kanda vaeva ja koormat teie pärast ja teie riidu?

13 Tooge endile suguharude kaupa tarku ja mõistlikke ning tuntud mehi, et saaksin nad panna teile peameesteks.'

14 Ja te vastasite mulle ning ütlesite: 'See on hea, mida sa oled käskinud teha!'

15 Siis ma võtsin teie suguharudest peamehi, tarku ja tuntud mehi, ja panin nad teile peameesteks, tuhande-, saja-, viiekümne- ja kümnepealikuiks ja ülevaatajaiks teie suguharudele.

16 Ja ma käskisin tol korral teie kohtumõistjaid, öeldes: Kuulake järele oma vendade vahel ja mõistke neile õigust venna ja venna vahel, või tema ja võõra vahel, kes ta juures on.

17 Te ei tohi kohtus olla erapoolikud, te peate kuulama niihästi väikest kui suurt; ärge kartke kedagi, sest kohus on Jumala päralt! Aga asi, mis teile on raske, tooge minu ette, et ma seda kuulaksin!

18 Nõnda ma andsin teile tol korral käsu kõige selle kohta, mida te pidite tegema.

19 Ja me läksime teele Hoorebilt ning rändasime läbi kogu selle suure ja koleda kõrbe, mida te olete näinud, emorlaste mäestikuteed mööda, nagu Issand, meie Jumal, meid oli käskinud, ja me tulime Kaades-Barneasse.

20 Ja ma ütlesin teile: Te olete tulnud emorlaste mäestikuni, mille Issand, meie Jumal, meile annab.

21 Vaata, Issand, su Jumal, annab maa sulle ette: mine võta see enesele, nagu Issand, su vanemate Jumal, sulle on öelnud. Ära karda ega kohku!

22 Siis te tulite kõik mu juurde ja ütlesite: 'Läkitagem oma ees mehi, et nad meile maad kuulaksid ja tooksid sõna tee kohta, mida mööda peaksime minema, ja linnade kohta, kuhu peaksime jõudma!'

23 See kõne oli mu silmis hea ja ma võtsin teie hulgast kaksteist meest, igast suguharust ühe,

24 ja need võtsid suuna ning läksid üles sinna mäestikku, jõudsid Kobaraorgu ja uurisid seda.

25 Ja nad võtsid kaasa maa vilju ja tõid alla meie juurde ning ütlesid: 'See on hea maa, mille Issand, meie Jumal, meile annab.'

26 Aga te ei tahtnud sinna minna ja tõrkusite Issanda, oma Jumala käsu vastu.

27 Te nurisesite oma telkides ja ütlesite: 'Sellepärast et Issand meid vihkab, on ta meid toonud Egiptusemaalt, et anda meid emorlaste kätte hävitamiseks.

28 Kuhu me läheme? Meie vennad on teinud meie südamed araks, öeldes: Rahvas on meist suurem ja arvukam, linnad on suured ja taevani kindlustatud; ja me nägime seal ka anaklasi.'

29 Siis ma ütlesin teile: Ärge heituge ja ärge kartke neid!

30 Issand, teie Jumal, kes käib teie ees, sõdib teie eest, nõnda nagu ta teie silme ees tegi teie heaks Egiptuses

31 ja kõrbes, nagu sa ise oled näinud, kuidas Issand, sinu Jumal, sind kandis nagu mees, kes kannab oma poega, kogu teekonnal, mida te olete käinud, kuni te jõudsite siia paika.

32 Aga sellest hoolimata ei ole te uskunud Issandasse, oma Jumalasse,

33 kes käis teekonnal teie ees, otsimas teile leeripaika: öösel tules näitamas teile teed, mida te pidite käima, ja päeval pilves.

34 Kui Issand kuulis teie valju kõnet, siis ta vihastus ja vandus, öeldes:

35 'Tõesti, ükski neist meestest sellest pahast sugupõlvest ei saa näha seda head maad, mille ma vandega olen tõotanud anda teie vanemaile,

36 peale Kaalebi, Jefunne poja: tema näeb seda ja temale ja tema lastele ma annan selle maa, millel ta on astunud, sellepärast et ta kõiges on järgnenud Issandale!'

37 Ka minu peale vihastus Issand teie pärast, öeldes: 'Sinagi ei pääse sinna.

38 Joosua, Nuuni poeg, kes teenib sind, jõuab sinna; kinnita teda, sest tema peab selle jaotama pärisosaks Iisraelile.

39 Ja teie lapsed, keda te ütlete saavat röövsaagiks, teie pojad, kes täna veel ei mõista head ja kurja, jõuavad sinna; neile ma annan maa ja nemad pärivad selle.

40 Teie aga pöörduge ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!'

41 Siis te vastasite ja ütlesite mulle: 'Me oleme Issanda vastu pattu teinud! Me tahame minna ja sõdida, nõnda nagu Issand, meie Jumal, meid on käskinud.' Ja te panite igaüks oma sõjariistad vööle ning olite valmis minema mäestikku.

42 Aga Issand ütles mulle: 'Ütle neile: Ärge minge ja ärge sõdige, sest mina ei ole teie keskel - et teid ei löödaks maha teie vaenlase ees!'

43 Ja ma rääkisin teile, aga te ei kuulanud, vaid tõrkusite Issanda käsu vastu ja olite ülemeelikud ning läksite mäestikku.

44 Aga emorlased, kes elasid seal mäestikus, tulid välja teie vastu ja ajasid teid taga mesilaste kombel ning hajutasid teid Seiris kuni Hormani.

45 Siis te pöördusite tagasi ja nutsite Issanda ees. Aga Issand ei kuulanud teie häält ega pannud teid tähele.

46 Ja te jäite Kaadesisse selleks pikaks ajaks, mis te seal viibisite.

Ze Swedenborgových děl

 

Arcana Coelestia # 1769

Prostudujte si tuto pasáž

  
/ 10837  
  

1769. A certain spirit came to me not long after his departure from the body, as I was able to infer from the fact that he did not yet know that he was in the other life, but supposed that he was living in the world. It was perceived that he had been devoted to studies, concerning which I spoke with him. But he was suddenly taken up on high; and, surprised at this, I imagined that he was one of those who aspire to high things, for such are wont to be taken up on high; or else that he placed heaven at a great height, for such likewise are often carried up on high, that they may know from experience that heaven is not in what is high, but in what is internal.

[2] But I soon perceived that he was taken up to the angelic spirits, who were in front, a little to the right, at the entrance to heaven. He then spoke with me from thence, saying that he saw things more sublime than human minds could at all comprehend. While this was taking place, I was reading the first chapter of Deuteronomy, about the Jewish people, in that men were sent to explore the land of Canaan and what was in it. While I was reading this, he said that he perceived nothing of the sense of the letter, but the things in the spiritual sense, and that these were wonders which he could not describe. This was in the first entrance to the heaven of angelic spirits; what wonders then would be perceived in that heaven itself! and what in the angelic heaven!

[3] Certain spirits who were with me, and who before had not believed that the Word of the Lord is of such a nature, then began to repent of their unbelief; they said, in that state, that they believed because they heard the spirit say that he heard, saw, and perceived that it was so.

[4] But other spirits still persisted in their unbelief, and said that it was not so, but that these things were fancies; and therefore they too were suddenly taken up, and spoke with me from thence; and they confessed that it was anything but fancy, because they really perceived that it was so; and by a more exquisite perception indeed than can ever be given to any sense during the life of the body.

[5] Soon others also were taken up into the same heaven, and among them one whom I had known in the life of the body, who testified to the same effect, saying also, among other things, that he was too much amazed to be able to describe the glory of the Word in its internal sense. Then, speaking from a kind of pity, he said that it was strange that men knew nothing at all of such things. He said further that from where he then was he could look most deeply into my thoughts and my affections, and perceived in them more things than he could tell; such as causes, influxes, whence they came, and from whom; the ideas, and how they were mixed with earthly things, and that these were to be wholly separated; besides other things.

  
/ 10837  
  

Thanks to the Swedenborg Foundation for the permission to use this translation.