Kohtunikud 9

Study

       

1 Ja Abimelek, Jerubbaali poeg, läks Sekemisse oma ema vendade juurde ja rääkis nendega ja kogu oma ema isakoja suguvõsaga, öeldes:

2 'Rääkige ometi kõigi Sekemi kodanike kuuldes: Kumb on teile parem, kas see, et seitsekümmend meest, kõik Jerubbaali pojad, valitsevad teie üle, või et üksainus mees valitseb teie üle? Ja mõelge ka sellele, et minagi olen teie luust ja lihast!'

3 Ja tema ema vennad rääkisid tema kasuks kõigi Sekemi kodanike kuuldes kõik needsamad sõnad. Ja nende süda kaldus Abimeleki poole, sest nad ütlesid: 'Ta on meie vend.'

4 Ja nad andsid temale seitsekümmend hõbeseeklit Baal-Beriti kojast; ja Abimelek palkas sellega tühiseid ja jultunud mehi, ja need järgnesid temale.

5 Siis ta läks oma isakotta Ofrasse ja tappis ära oma vennad, Jerubbaali pojad, seitsekümmend meest ühe ja sama kivi peal; aga Jootam, Jerubbaali noorim poeg, jäi alles, sest ta oli pugenud peitu.

6 Ja kõik Sekemi kodanikud ja kõik kindluse elanikud kogunesid ning läksid ja tõstsid Abimeleki kuningaks Sekemis oleva Kivisambatamme juures.

7 Kui sellest jutustati Jootamile, siis ta läks ja seisis Gerisimi mäeharjal, tõstis häält, hüüdis ja ütles neile: 'Kuulge mind, Sekemi kodanikud, et Jumal kuuleks teid!

8 Ükskord läksid puud võidma enestele kuningat. Nad ütlesid õlipuule: 'Ole meile kuningaks!'

9 Aga õlipuu vastas neile: 'Kas peaksin loobuma oma õlist, millega austatakse jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?'

10 Siis ütlesid puud viigipuule: 'Tule sina meile kuningaks!'

11 Aga viigipuu vastas neile: 'Kas peaksin loobuma oma magususest ja oma heast viljast ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?'

12 Siis ütlesid puud viinapuule: 'Tule sina meile kuningaks!'

13 Aga viinapuu vastas neile: 'Kas peaksin loobuma oma veinist, mis rõõmustab jumalaid ja inimesi, ning hakkama õõtsuma kõrgemal kui teised puud?'

14 Siis ütlesid kõik puud orjavitsale: 'Tule sina meile kuningaks!'

15 Aga orjavits vastas puudele: 'Kui te tõesti tahate mind võida enestele kuningaks, siis tulge otsige pelgupaika minu varju all! Aga kui mitte, siis orjavitsast puhkeb tuli ja põletab ära Liibanoni seedrid.'

16 Kui te nüüd olete talitanud tõsiselt ja otsekoheselt, tõstes kuningaks Abimeleki, ja kui te olete teinud head Jerubbaalile ja tema soole, ja kui te temale olete tasunud ta kätetöö eest,

17 sest mu isa sõdis ju teie eest, pani kaalule oma elu ja päästis teid midjanlaste käest,

18 teie aga olete nüüd tõusnud mu isakoja vastu ja olete tapnud tema pojad, seitsekümmend meest ühe kivi peal, ja olete Sekemi kodanikele tõstnud kuningaks Abimeleki, tema teenija poja, sellepärast et ta on teie vend,

19 kui te siis sel päeval olete talitanud Jerubbaali ja tema sooga tõsiselt ja otsekoheselt, siis tundke rõõmu Abimelekist ja tema tundku rõõmu ka teist!

20 Aga kui mitte, siis puhkegu tuli Abimeleki käest ja põletagu ära Sekemi kodanikud ja kindluse elanikud! Nõndasamuti puhkegu tuli Sekemi kodanike käest ja kindluse elanike käest ja põletagu ära Abimelek!'

21 Siis Jootam põgenes ja pääses ning läks Beerasse ja elas seal oma venna Abimeleki pärast.

22 Kui Abimelek oli kolm aastat valitsenud Iisraeli üle,

23 läkitas Jumal kurja vaimu Abimeleki ja Sekemi kodanike vahele, ja Sekemi kodanikud reetsid Abimeleki,

24 et vägivald Jerubbaali seitsmekümne poja vastu tasutaks ja nende veri pandaks nende venna Abimeleki peale, kes nad tappis, ja Sekemi kodanike peale, kes kinnitasid tema käsi oma vendi tapma.

25 Ja Sekemi kodanikud seadsid temale varitsejaid mäetippudesse, ja need riisusid kõiki, kes teel neist mööda läksid; ja sellest teatati Abimelekile.

26 Aga Gaal, Ebedi poeg, tuli koos oma vendadega, ja nad asusid Sekemisse; ja Sekemi kodanikud usaldasid teda.

27 Nad läksid väljale ja noppisid viinamarju oma viinamägedelt ning surusid mahla ja pidasid peo; nad läksid oma jumalakotta ning sõid ja jõid ja sajatasid Abimelekit.

28 Ja Gaal, Ebedi poeg, ütles: 'Kes on Abimelek ja mis on Sekem, et me peame teda teenima? Eks ta ole Jerubbaali poeg ja Sebul tema käsutäitja? Teenige Sekemi isa Hamori mehi! Miks peaksime teda teenima?

29 Jah, antaks see rahvas ometi minu käe alla, ma ajaksin Abimeleki ära!' Ja ta ütles Abimelekile: 'Suurenda oma sõjaväge ja tule välja!'

30 Kui Sebul, linna ülem, kuulis Ebedi poja Gaali sõnu, siis süttis ta viha põlema.

31 Ja ta läkitas salaja käskjalad Aruumasse Abimelekile ütlema: 'Vaata, Gaal, Ebedi poeg, ja tema vennad on tulnud Sekemisse, ja näe, nad ässitavad linna sinu vastu.

32 Aga tõuse nüüd öösel, sina ja rahvas, kes on koos sinuga, ja varitse väljal!

33 Ja hommikul, kui päike tõuseb, asu varakult teele ja mine linnale kallale; ja vaata, kui Gaal ja rahvas, kes on koos temaga, tuleb välja su vastu, siis talita temaga, nagu su käsi jaksab!'

34 Ja Abimelek tõusis öösel üles ja kogu rahvas, kes oli koos temaga, ja nad varitsesid Sekemit neljas salgas.

35 Ka Gaal, Ebedi poeg, läks välja ning asus linna värava suhu; aga Abimelek ja rahvas, kes oli koos temaga, tõusid varitsuspaigast.

36 Kui Gaal nägi rahvast, siis ta ütles Sebulile: 'Vaata, rahvas tuleb alla mäetippudelt.' Aga Sebul vastas temale: 'Sa näed mägede varje, nagu oleksid need mehed.'

37 Gaal aga jätkas kõnelust ja ütles: 'Vaata, rahvas tuleb alla Maa-nabalt ja üks salk tuleb Ennustajatamme poolt.'

38 Ja Sebul ütles temale: 'Kus on nüüd sinu suu? Sina ju ütlesid: Kes on Abimelek, et peaksime teda teenima? Eks see ole rahvas, keda sa põlgasid? Mine siis nüüd ja sõdi tema vastu!'

39 Ja Gaal läks välja Sekemi kodanike ees ning sõdis Abimeleki vastu.

40 Aga Abimelek ajas teda taga ja Gaal põgenes tema eest ning mahalööduid langes hulganisti kuni värava suuni.

41 Ja Abimelek jäi Aruumasse; aga Sebul ajas Gaali ja tema vennad Sekemist ära.

42 Teisel päeval läks rahvas väljale ja sellest teatati Abimelekile.

43 Siis ta võttis oma sõjaväe ja jaotas selle kolmeks osaks ning varitses väljal. Ja ta vaatas, ja ennäe, rahvas tuli linnast välja. Siis ta tõusis nende vastu ja lõi neid.

44 Ja Abimelek ja need salgad, kes olid koos temaga, tungisid peale ning asusid linna värava suhu, ja kaks salka tungis kallale kõigile, kes olid väljal, ja lõi need maha.

45 Ja Abimelek sõdis kogu selle päeva linna vastu ja vallutas linna ning tappis rahva, kes oli seal sees. Ja ta kiskus linna maha ning külvas soola peale.

46 Kui kõik Sekemi tornis asujad sellest kuulsid, siis läksid nad Eel-Beriti koja võlvistikku.

47 Kui Abimelekile teatati, et kõik Sekemi tornis asujad olid kokku kogunenud,

48 siis läks Abimelek Salmoni mäele, tema ja kogu rahvas, kes oli koos temaga; ja Abimelek võttis kirve kätte ja raius haokubu, tõstis ja pani selle enesele õlale ning ütles rahvale, kes oli koos temaga: 'Mida te nägite mind tegevat, seda tehke kähku nagu minagi!'

49 Siis raius ka kogu rahvas, igamees oma haokubu, läks Abimeleki järel ja pani kubu võlvistiku peale ning nad süütasid võlvistiku seesolijate kohal põlema, nõnda et ka kõik Sekemi torni inimesed said surma, ligi tuhat meest ja naist.

50 Siis läks Abimelek Teebesisse ja piiras Teebesit ning vallutas selle.

51 Aga keset linna oli tugev torn ja sinna põgenesid kõik mehed ja naised ja kõik linna elanikud; nad sulgesid eneste järel ukse ja läksid üles torni katusele.

52 Ja Abimelek tuli torni juurde ning sõdis selle vastu; ja ligines torni uksele, et seda tulega põletada.

53 Aga üks naine viskas pealmise veskikivi Abimelekile pähe ja purustas tema kolju.

54 Siis Abimelek kutsus kiiresti poisi, oma sõjariistade kandja, ja ütles temale: 'Tõmba oma mõõk ja surma mind, et minu kohta ei öeldaks: Naine tappis tema!' Ja tema poiss pistis ta läbi, nõnda et ta suri.

55 Kui Iisraeli mehed nägid, et Abimelek oli surnud, siis läks igaüks koju.

56 Nõnda tasus Jumal Abimeleki kurjuse, mida ta oli teinud oma isale, tappes oma seitsekümmend venda.

57 Ja kõik Sekemi meeste kurjuse tasus Jumal nende pea peale; nõnda tabas neid Jootami, Jerubbaali poja needus.

  

Exploring the Meaning of Kohtunikud 9      

Napsal(a) Rev. Julian Duckworth

Judges 9: Abimelech’s conspiracy, the parable of the trees, Abimelech’s downfall.

This chapter follows the story of Gideon’s many sons; he had seventy sons by his many wives, and also one other son, Abimelech, by a concubine. After Gideon’s death, Abimelech went to the men of Shechem, where his mother’s family lived, and asked them if they would rather be ruled by seventy sons, or by him. The men of Shechem agreed it would be better to have one king, so they gave him seventy pieces of silver from the temple of Baal. Using the silver, Abimelech hired men to come with him, and they killed the seventy sons of Gideon except the youngest, Jotham, who hid. Then they anointed Abimelech king.

When Jotham heard the news, he stood on the top of Mount Gerizim and taunted the men of Shechem with a parable. In his parable, the trees were searching for a king to lead them; they ask the olive, then the fig, then the vine to rule over them. Each refuses, because they do not want to give up their special purpose. Finally, the bramble agrees to lead them, but gives them the choice of either sheltering in its non-existent shade or being consumed by its own fire.

Jotham explained the parable, warning that Abimelech and the men of Shechem would more than likely tear each other down in the end. Then he fled to Beer to escape his brother’s vengeance.

After Abimelech had ruled Israel for three years, the Lord sent an evil spirit to spark ill-will between Abimelech and the men of Shechem. This evil spirit was meant to avenge the killing of Gideon’s seventy sons.

The rest of this chapter describes the city’s descent into chaos, illustrating the various manifestations of evil and falsity through many examples. Robbers were sent to ambush travellers in the mountains, the people of Shechem drunkenly cursed Abimelech in the temple of their god, and the tower of Shechem was burned, killing a thousand hiding in it. Finally, Abimelech lay siege to Thebez, and the people took shelter on the top of a tower there. When he tried to burn that tower, a woman hurled down a millstone to break Abimelech’s skull. In his final moments, Abimelech commanded his armourbearer to kill him with his sword, so that people would not say he was killed by a woman. All of these incidents depict the absolute corruption under Abimelech’s rule.

*****

The key to understanding this story is that Gideon’s son, Abimelech, is the son of a concubine, not a lawful wife. Spiritually speaking, a concubine stands for a love that has become distorted. A genuine love for someone is a love for sake of that other person, while a distorted love means loving someone for what we can get from them (see Swedenborg’s work, Divine Love and Wisdom 271[2], on the love of dominating for the sake of self-love).

The references to Gideon’s seventy sons stand for the enormity of Abimelech’s wrongdoing. The number ‘seven’ stands for something fully worked through, and seventy even more so.

Jotham’s parable presents three levels of pure love: the love of the Lord (the olive with its fragrant oil), the love of truth (the vine with its rich wine), and the love of use (the fig with its abundant seeds). The bramble, with its painful grip, stands for a love of evil and falsity (see Swedenborg’s work, Arcana Caelestia 273).

The evil spirit sent by the Lord seems to show that God was punishing his own people, but that is only how things appear (Arcana Caelestia 1838). When we look deeper, we will realize that we are punished by our own evil actions, for evil breeds more evil and there is no rest for the wicked (see Isaiah 48:22). In regeneration, the process of breaking down the power of evil and false states in ourselves is called “vastation”. Once we have done the grueling work to minimize these influences over us, we can fully appreciate the joys of spiritual life (Arcana Caelestia 2694[2]).

Spiritually, an ambush depicts the way hell attacks our minds: without warning. Drunkenness and cursing a former ally stands for the abandonment of all values and integrity. The tower represents the pride which rises up in self-love and love of dominance, and beyond that, Abimelech’s aversion to being killed by a woman stands for the rejection of all that is good and true. Her millstone grinds corn to make it edible, in the same way that we must process truths to put them to use (see Swedenborg’s work, Apocalypse Explained 1182).

This powerful chapter shows the descent of evil into greater evils, until they become so consuming they have no vestige of good left, and no recognition of truth remaining. The final two verses state: “Thus God repaid the wickedness of Abimelech, which he had done to his father by killing his seventy brothers. And all the evil of the men of Shechem God returned on their own heads, and on them came the curse of Jotham the son of Gideon.”

    Studovat vnitřní smysl

Přeložit: