Joshua 11

Study

       

1 Kui Jaabin, Haasori kuningas, seda kuulis, siis ta läkitas sõna Maadoni kuningale Joobabile ja Simroni kuningale ja Aksafi kuningale,

2 ja kuningaile, kes olid põhja pool mäestikus ja lagendikul Kinneretist lõunas, ja madalikul ja Doori mäeseljakuil lääne pool,

3 kaananlastele ida ja lääne pool, ja emorlastele, hettidele, perislastele ja jebuuslastele mäestikus, ja hiivlastele Hermoni jalamil Mispamaal.

4 Need läksid välja ja koos nendega kõik nende sõjaleerid, palju rahvast, nii palju nagu liiva mererannas, ja väga palju hobuseid ja sõjavankreid.

5 Kõik need kuningad kogunesid ja tulid ning lõid üheskoos leeri üles Meeromi vee äärde, et sõdida Iisraeli vastu.

6 Aga Issand ütles Joosuale: 'Ära karda neid, sest homme sel ajal annan ma need kõik lööduina Iisraeli kätte; raiu katki nende hobuste õndlad ja põleta tulega nende sõjavankrid!'

7 Ja Joosua ning koos temaga kõik ta sõjamehed tulid ootamatult nende vastu Meeromi vee ääres ja tungisid neile kallale.

8 Ja Issand andis nad Iisraeli kätte, ja nemad lõid neid ning ajasid taga kuni suure Siidonini, ja kuni Misrefot-Maimini, ja kuni Mispa oruni ida pool; ja nad lõid neid, kuni neile ei jäänud ainsatki pääsenut.

9 Ja Joosua talitas nendega nõnda, nagu Issand temale oli öelnud: ta raius katki nende hobuste õndlad ja põletas tulega nende sõjavankrid.

10 Ja Joosua läks selsamal ajal tagasi ning vallutas Haasori ja lõi selle kuninga mõõgateraga maha, sest Haasor oli varem kõigi nende kuningriikide pealinn.

11 Ja nad lõid mõõgateraga maha kõik hingelised, kes seal olid, hävitades need sootuks; ühtegi elavat olendit ei jäänud järele, ja ta põletas Haasori tulega.

12 Ja kõik nende kuningate linnad ja kõik nende kuningad sai Joosua oma valdusesse ja ta lõi neid mõõgateraga, hävitades need sootuks, nõnda nagu Mooses, Issanda sulane, oli käskinud.

13 Ühtegi neist linnadest, mis asusid mägedes, Iisrael ei põletanud, peale Haasori, mille Joosua põletas.

14 Ja kõik neist linnadest saadava saagi ja karjad riisusid Iisraeli lapsed endile, lüües mõõgateraga maha ainult kõik inimesed, kuni nad olid need hävitanud; nad ei jätnud alles ainsatki hinge.

15 Nõnda nagu Issand oli käskinud oma sulast Moosest, nõnda oli Mooses käskinud Joosuat ja nõnda Joosua tegi; ta ei kaotanud sõnagi kõigest, milleks Issand oli Moosesele käsu andnud.

16 Nõnda võttis Joosua kogu selle maa mäestiku ja kogu Lõunamaa, ja kogu Goosenimaa, ja madalmaa ja lagendiku, ja Iisraeli mäestiku ja madaliku,

17 alates Paljasmäest, mis tõuseb Seiri suunas, kuni Baal-Gaadini Liibanoni orus Hermoni mäe all; ja kõik nende kuningad sai ta oma valdusesse, lõi neid ja surmas nad.

18 Kaua aega pidas Joosua sõda kõigi nende kuningatega.

19 Ei olnud muud linna, kes oleks teinud rahu Iisraeli lastega, peale hiivlastega asustatud Gibeoni; nad võitsid kõiki sõjaga.

20 Sest see olenes Issandast, kes tegi nende südamed kangeks, nõnda et nad tulid sõdima Iisraeli vastu, et neid hävitataks sootuks, ilma et neile armu antaks, vaid just hävitataks, nagu Issand oli Moosesele käsu andnud.

21 Ja sel ajal tuli Joosua ning hävitas anaklased mäestikust, Hebronist, Debirist, Anabist, kogu Juuda mäestikust; ja kogu Iisraeli mäestikust; Joosua hävitas nad sootuks koos nende linnadega.

22 Iisraeli laste maale ei jäänud anaklasi; neid jäi ainult Assasse, Gatti ja Asdodisse.

23 Ja Joosua võttis kogu maa, just nagu Issand oli Moosesele öelnud; ja Joosua andis selle Iisraelile pärisosaks osade viisi, vastavalt nende suguharudele. Ja maa puhkas sõjast.

  

Exploring the Meaning of Joshua 11      

Joshua 11: Joshua conquers the entire land.

In this chapter, the Canaanite kings of the north, east and west heard that Israel had conquered all of the southern Canaanite territories. Jabin, king of Hazor, called upon the other Canaanite kingdoms to join forces and attack Israel with a great army.

The Lord reassured Joshua, “Be not afraid because of them: for tomorrow about this time will I deliver them up all slain before Israel” (verse 6). So Joshua counterattacked, and Israel defeated the Canaanites just as the Lord had said.

The rest of the chapter is an account of Joshua’s victories, now here, now there. Israel destroyed each of the Canaanite cities and territories and not one of them was left undefeated (See Swedenborg’s work, The New Jerusalem and Its Heavenly Doctrine 161-164). In all of Canaan, only the Gibeonites were spared because they had made a peace treaty with Israel. The chapter closes with these words: “So Joshua took the whole land according to all that the Lord had said to Moses, and Joshua gave it as an inheritance to Israel according to their divisions by their tribes. Then the land had rest from war” (verse 23).

Now we turn to the spiritual meaning of all this, and its meaning for us. Because of our inherited, human nature, each of us has internal things we have to contend with in our natural life. These Canaanites - the faults we must overcome - are described by the compass points: north, south, east and west. Here are the spiritual meanings of the four cardinal directions (see Swedenborg’s work, Heaven and Hell 141-153):

West = less love

East = greater love

North = less light and wisdom

South = greater light and wisdom

Swedenborg tells us that heaven is organized by this principle. Angels with the clearest perception of love live in the eastern region of heaven, while those with a more hazy understanding live in the west. The same thing applies to the north/south axis; those in a “clear light of wisdom” live in the south, and those in a “dim light of wisdom” live in the north (Heaven and Hell 148). These poles represent angels’ states of love and wisdom, and their use. Just like people on earth, angels experience varying states of love and wisdom - sometimes more, sometimes less - but with angels this leads to them turning again to the Lord to acknowledge that he is their God.

The same pattern exists in hell, but instead of love and wisdom there is self-love (or even hatred) and false thinking from this distorted love. In hell, the degree of intensity in these states is between the rage to dominate and the exhaustion of failing.

In our life on earth, we experience states of both heaven and hell. As we are only partly regenerated, we rapidly switch between these states because of our emotions and the upheavals of life in this world. This chapter about the conflict between Israel and the Canaanites represents our own, personal decisions about what will be the ruling influence in our lives - heaven or hell (See Swedenborg’s work, Arcana Caelestia 5982).

The end of this chapter offers two important statements describing the conflict between heaven and hell. The first one (in verse 20) says the Lord hardened the hearts of Israel’s enemies so that they came to attack, and consequently were destroyed. This tells us that we have to see our evils for what they are in order to turn away from them (See Swedenborg’s unpublished work, Charity 179-180).

The second statement (verses 21-22) says that Joshua completely destroyed the Anakim, except beyond the borders of the land. The Anakim were giants, and they stand for those enormous tensions and rages which evil spirits from hell bring us at times. This (reassuringly) helps us see that we are not like that ourselves, but we could be if we let those evil spirits make a home in our hearts and minds (Arcana Caelestia 2909[3]).

    Studovat vnitřní smysl

Přeložit: