Joshua 10

Studovat vnitřní smysl

       

1 Kui Adonisedek, Jeruusalemma kuningas, kuulis, et Joosua oli vallutanud Ai ja oli hävitanud selle sootuks, et nõnda nagu ta oli talitanud Jeerikoga ja selle kuningaga, nõnda oli ta talitanud ka Aiga ja selle kuningaga, ja et Gibeoni elanikud olid Iisraeliga rahu teinud ja nende keskele jäänud,

2 siis kardeti väga, sest Gibeon oli suur linn nagu mõni kuningalinn, Aist suurem, ja kõik selle mehed vaprad.

3 Ja Jeruusalemma kuningas Adonisedek läkitas ütlema Hebroni kuningale Hohamile, Jarmuti kuningale Piramile, Laakise kuningale Jaafale ja Egloni kuningale Debirile:

4 'Tulge üles minu juurde ja aidake mind! Me lööme Gibeoni, sellepärast et ta tegi rahu Joosuaga ja Iisraeli lastega.'

5 Siis nad kogunesid ja tulid üles, need viis emorlaste kuningat: Jeruusalemma kuningas, Hebroni kuningas, Jarmuti kuningas, Laakise kuningas, Egloni kuningas - nemad ja kõik nende sõjaleerid, ja asusid leeri Gibeoni vastu ning sõdisid temaga.

6 Aga Gibeoni mehed läkitasid ütlema Joosuale, kes oli leeris Gilgalis: 'Ära tõmba oma kätt oma sulaste juurest tagasi! Tule ruttu üles meie juurde ja päästa ning aita meid, sest kõik emorlaste kuningad, kes elavad mäestikus, on kogunenud meie vastu!'

7 Siis Joosua läks Gilgalist üles, tema ja kõik sõjamehed koos temaga, ja kõik vaprad võitlejad.

8 Ja Issand ütles Joosuale: 'Ära karda neid, sest ma annan nad sinu kätte; ükski neist ei suuda seista sinu ees!'

9 Ja Joosua läks äkitselt neile kallale, olles öö jooksul Gilgalist üles tulnud.

10 Ja Issand viis nad segadusse Iisraeli ees, kes valmistas neile suure kaotuse Gibeoni juures ja ajas neid taga Beet-Hooroni tõusutee suunas ning lõi neid kuni Asekani ja Makkedani.

11 Aga kui nad Iisraeli eest põgenedes olid Beet-Hooroni nõlvakul, siis heitis Issand taevast nende peale suuri raheteri, ja nii kuni Asekani, nõnda et nad surid; neid, kes surid raheteradest, oli rohkem kui neid, keda Iisraeli lapsed tapsid mõõgaga.

12 Siis Joosua rääkis Issandaga sel päeval, kui Issand andis emorlased Iisraeli laste kätte, ja ütles Iisraeli nähes: 'Päike, püsi paigal Gibeonis ja kuu, Ajjaloni orus!'

13 Ja päike püsis paigal ning kuu jäi seisma, kuni rahvas oli kätte maksnud oma vaenlastele. Eks see ole kirja pandud Õiglase raamatus? Ja päike seisis keset taevast ega tõtanud loojuma peaaegu kogu päeva.

14 Ei enne ega pärast ole olnud selle päeva sarnast, et Issand oleks võtnud kuulda ühe mehe häält. Aga Issand sõdis Iisraeli eest.

15 Seejärel tuli Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Gilgali leeri.

16 Aga need viis kuningat põgenesid ja peitsid endid ühte koopasse Makkedas.

17 Sellest teatati Joosuale ja öeldi: 'Need viis kuningat on leitud peitu pugenuina ühes koopas Makkedas.'

18 Siis ütles Joosua: 'Veeretage suured kivid koopasuule ja pange selle ette mehi neid valvama.

19 Aga teie ise ärge seiske paigal! Ajage taga oma vaenlasi ja hävitage nende järelvägi, ärge laske neid minna nende linnadesse, sest Issand, teie Jumal, on andnud nad teie kätte!'

20 Kui siis Joosua ja Iisraeli lapsed olid valmistanud neile väga suure kaotuse kuni täieliku hävinguni, pääsenud aga olid põgenenud ja jõudnud kindlustatud linnadesse,

21 tuli kogu rahvas rahuga tagasi Joosua juurde Makkeda leeri; ükski ei julgenud oma keelt liigutada kellegi vastu Iisraeli laste hulgast.

22 Siis ütles Joosua: 'Avage koopasuu ja tooge need viis kuningat koopast välja minu juurde!'

23 Ja nad tegid nõnda ning tõid koopast välja ta juurde need viis kuningat: Jeruusalemma kuninga, Hebroni kuninga, Jarmuti kuninga, Laakise kuninga ja Egloni kuninga.

24 Ja kui nad olid toonud need kuningad Joosua juurde, siis kutsus Joosua kõik Iisraeli mehed ja ütles sõjameeste pealikuile, kes koos temaga olid võidelnud: 'Astuge ligi, pange oma jalg neile kuningaile kaela peale!' Ja nad astusid ligi ning panid oma jala neile kaela peale.

25 Ja Joosua ütles neile: 'Ärge kartke ja ärge kohkuge, olge vahvad ja tugevad, sest nõnda talitab Issand kõigi teie vaenlastega, kellega teil tuleb tapelda!'

26 Ja pärast seda Joosua lõi neid ning surmas nad ja poos nad viide puusse; ja nad rippusid puis kuni õhtuni.

27 Aga päikeseloojakul andis Joosua käsu ja nad võeti puudelt alla ning visati sinna koopasse, kuhu nad olid peitu pugenud, ja koopasuule pandi suured kivid, mis on seal tänapäevani.

28 Ja samal päeval vallutas Joosua Makkeda ning lõi mõõgateraga seda ja selle kuningat, hävitades sootuks need ja kõik hingelised, kes seal sees olid, kedagi säästmata; ja ta talitas Makkeda kuningaga, nagu ta oli talitanud Jeeriko kuningaga.

29 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Makkedast Libnasse ja sõdis Libna vastu.

30 Ja Issand andis Iisraeli kätte ka selle ja selle kuninga; ja Joosua lõi mõõgateraga neid ja kõiki hingelisi, kes seal sees olid, kedagi säästmata; ja ta talitas selle kuningaga, nagu ta oli talitanud Jeeriko kuningaga.

31 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Libnast Laakisesse, piiras seda ja sõdis selle vastu.

32 Ja Issand andis Laakise Iisraeli kätte, kes vallutas selle teisel päeval ja lõi mõõgateraga seda ja kõiki hingelisi, kes seal olid, just nagu ta oli talitanud Libnaga.

33 Siis tuli Geseri kuningas Horam Laakisele appi, aga Joosua lõi teda ja tema rahvast, jätmata temale järele ainsatki põgenikku.

34 Ja Laakisest läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Eglonisse, ja nad piirasid seda ning sõdisid selle vastu.

35 Ja nad vallutasid selle samal päeval ning lõid mõõgateraga seda ja kõiki hingelisi, kes seal olid, hävitades need selsamal päeval sootuks, just nagu ta oli talitanud Laakisega.

36 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael Eglonist üles Hebronisse, ja nad sõdisid selle vastu.

37 Ja nad vallutasid selle ning lõid mõõgateraga selle kuningat ja kõiki selle juurde kuuluvaid linnu ja kõiki hingelisi, kes seal olid; ta ei jätnud järele ainsatki põgenikku, just nagu ta oli talitanud Egloniga; ja ta hävitas sootuks selle ja kõik hingelised, kes seal olid.

38 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Debirisse, ja nad sõdisid selle vastu

39 ning vallutasid selle ja selle kuninga ja kõik selle linnad; ja nad lõid neid mõõgateraga ning hävitasid sootuks kõik hingelised, kes seal olid, kedagi järele jätmata; ta talitas Debiriga ja selle kuningaga, nagu ta oli talitanud Hebroniga ja nagu ta oli talitanud Libnaga ja selle kuningaga.

40 Nõnda lõi Joosua kogu maad, mäestikku ja Lõunamaad, madalmaad ja nõlvakuid, ja kõiki kuningaid, säästmata kedagi ja hävitades sootuks kõik elavad olendid, nagu Issand, Iisraeli Jumal, oli käskinud.

41 Joosua lõi neid Kaades-Barneast kuni Assani, kogu Goosenimaad kuni Gibeonini.

42 Kõik need kuningad ja nende maad vallutas Joosua ühe hoobiga, sest Issand, Iisraeli Jumal, sõdis Iisraeli eest.

43 Siis läks Joosua ja koos temaga kogu Iisrael tagasi Gilgali leeri.

  

Exploring the Meaning of Joshua 10      

Joshua 10: The five kings and how the sun stood still.

After hearing that Gibeon - a sizeable city - had made a peace treaty with Israel, the king of Jerusalem called on four other Canaanite kings to join him in attacking Gibeon. The Gibeonites asked Joshua to remember his promise to keep them safe, and Israel did so, coming to their defense. A great battle ensued at Gilgal. With the Lord’s help, the Israelites defeated the five Canaanite kings. As the Canaanites were fleeing, the Lord sent large hailstones raining down on them, killing more soldiers than had died in the battle. Then, Joshua asked the Lord to make the sun stand still until the enemy was defeated, and it stopped moving across the sky for one whole day.

The defeated kings fled, and hid in a cave at Makkeda. Joshua commanded his men to roll stones over the cave entrance, and to attack the rest of their fleeing enemies. After returning to the cave, Joshua’s men brought the kings out of hiding and stood on their necks, to demonstrate that the Lord would vanquish all of Israel’s enemies. Joshua hanged them, put them back in the cave, and once again sealed the entrance with stones. The rest of the chapter chronicles Israel’s defeat of many other Canaanite cities and kings.

This story shows us that life is amazingly connected and full of consequences. Spiritual life has its share of unforeseen consequences too. When we affirm our wish to follow the Lord, evil spirits will try to fill our minds with distressing thoughts to pull us away from Him. Sometimes this can lead us to rise up and resist our decision to follow the Lord (See Swedenborg’s work, Arcana Caelestia 1683).

The part of the chapter about the sun standing still represents our need to remain focused on the Lord during our struggles with temptation and regeneration. The Lord is our sun, and normally our awareness of the Lord rises and sets. This brings times when we feel the Lord’s presence strongly, and also times when we feel it is up to us to act as we wish. This is our normal rhythm, and it is right for us to have this cycle.

When we are involved in a spiritual crisis, we need to ensure that our mind’s focus stays with the Lord until we have made it through. This is like our sense of the Lord’s presence standing still ‘for a day’ in our mind’s sky, so that we will not lose our direction. This enabled Joshua and Israel to be victorious, just as it will with us (See Swedenborg’s work, Divine Love and Wisdom 105).

When the Lord sent hailstones - frozen water - on the Canaanites, it represents the way in which false ideas from evil intentions backfire on the attacker of good, because evil is notoriously self-destructive. One lie leads to more another, until the wrongdoer is exposed and judged (See Swedenborg’s Heaven and Hell 457).

The cave of Makkedah, where the five kings hid, also holds spiritual significance because of its name, which means ‘the excellent place of shepherds.’ Shepherding represents the Lord’s care for us and our care for each other. Evil may hide behind a semblance of good but it can’t last. Joshua and his men later brought the kings out of the cave and hanged them, signifying that all true life comes from the Lord and His goodness, and He will bring an end to every evil and false way (Divine Love and Wisdom 363).

Israel’s subsequent conquest of other Canaanite cities depicts the follow-through that takes place after an important point in our regeneration: a decision, a refusal, an admission, a prayer to God. This results in a period of witnessing the Lord’s blessings, which naturally follow once we have affirmed our intention to be with the Lord in our life. The chapter ends, “All these kings Joshua took at one time because the Lord God fought for Israel.”

   Studovat vnitřní smysl

Přeložit: