Genesis 14

Studovat vnitřní smysl

       

1 Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis,

2 et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on Soari kuninga vastu.

3 Need kõik kogunesid Siddimi orgu, kus nüüd on Soolameri.

4 Kaksteist aastat olid nad Kedorlaomerit orjanud, aga kolmeteistkümnendal aastal nad tõstsid mässu.

5 Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid koos temaga, ja lõid refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite Kirjataimi tasandikul

6 ja horiite nende mäestikus Seiris kuni Eel-Paaranini, mis on kõrbe ääres.

7 Siis nad pöördusid tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesisse, ja vallutasid kogu amalekkide väljade ala, samuti võitsid nad emorlasi, kes elasid Haseson-Taamaris.

8 Aga Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Seboimi kuningas ja Bela, see on Soari kuningas, läksid välja ja valmistusid tapluseks nende vastu Siddimi orus:

9 Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki vastu - neli kuningat viie vastu.

10 Aga Siddimi org oli täis maapigi auke. Kui Soodoma ja Gomorra kuningad põgenesid, siis nad langesid neisse, kuna ülejäänud põgenesid mäestikku.

11 Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse ja kogu nende toiduse ning läksid ära.

12 Ja ära minnes nad võtsid kaasa ka Loti, Aabrami vennapoja, ja tema varanduse; ta elas ju Soodomas.

13 Aga üks põgenik tuli ja teatas Aabramile, heebrealasele, kes elas emorlase Mamre, Eskoli ja Aaneri venna tammikus; ja need olid Aabrami liitlased.

14 Kui Aabram kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta viis välja oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.

15 Ta jaotas öösel oma sulased nende vastu, lõi neid ja jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest vasakut kätt.

16 Ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva.

17 Ja kui ta Kedorlaomerit ja koos temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu.

18 Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja veini, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester,

19 ja õnnistas teda ning ütles: 'Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa Looja poolt!

20 Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!' Ja Aabram andis temale kümnist kõigest.

21 Ja Soodoma kuningas ütles Aabramile: 'Anna hingelised mulle, aga varandus võta enesele!'

22 Kuid Aabram ütles Soodoma kuningale: 'Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, kes on taeva ja maa Looja,

23 et ma ei võta lõngaotsa ega jalatsipaelagi kõigest sellest, mis on sinu oma, et sa ei saaks öelda: Mina olen Aabrami rikkaks teinud!

24 Mul pole midagi vaja - ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes koos minuga käisid - Aaner, Eskol ja Mamre -, need võtku oma osa!'

  

Exploring the Meaning of Genesis 14      

Napsal(a) Emanuel Swedenborg

Here are some excerpts from Swedenborg's "Arcana Coelestia" that help explain the inner meaning of this chapter:

AC 1651. This chapter treats of the Lord’s temptation combats, which are represented and signified by the wars here described.

AC 1652. The goods and truths in the external man, but which only appeared as goods and truths, were the things from which the Lord fought in His childhood against evils and falsities. The apparent goods and truths are signified by the kings named in (verse 1); but the evils and falsities against which He fought are signified by the kings named in (verse 2); and these were unclean (verse 3).

AC 1653. These evils and falsities against which He fought did not show themselves earlier than in childhood; and then they burst forth, which is signified by their previously serving Chedorlaomer (verse 4).

AC 1654. The Lord then warred against and conquered the persuasions of falsity of all kinds, which are the Rephaim, the Zuzim, the Emim, and the Horites (verses 5, 6); next, the falsities and evils themselves, which are the Amalekite and the Amorite (verse 7) afterwards the other falsities and evils, which are the kings named in (verses 8 to 11).

AC 1655. Apparent truths and goods, which are not in themselves truths and goods, took possession of the external man (verse 12); and the rational man which is "Abram the Hebrew," perceiving this, laid claim to it and liberated it (verses 13 to 16).

AC 1656. After these combats, evil and falsity submitted themselves (verse 17).

AC 1657. The Lord‘s internal man in the interior man, or the Divine in the rational, is Melchizedek, from whom came the benediction after the combats (verses 18 to 20). The tithes are the remains, or the states of good and truth from the combats (verse 20).

AC 1658. The evil and infernal spirits, being overcome, begged for life, and did not care for other things; but nothing was taken from them by the Lord, because He had no strength from their evils and falsities; but they were given into the power (potestas) of good spirits and angels (verses 21-24).

   Studovat vnitřní smysl

Přeložit: